Täna öösel jäin mõtlema lause peale „Ma olen ebakindel”. Kas Mina olen ebakindel või olen Mina see, kes kogeb ebakindlustunnet? Mina olen olend, kes kogeb erinevaid inimese juurde käivaid tundeid. Kas on võimalik tunda enesekindlust enne, kui ei ole tundnud ebakindlust? Kas on võimalik tunda õnne või osata panna sellele tundele nime, kui ei ole kogenud enne õnnetuolemist ja kurbust? Kas on võimalik teada, mis on armastus, kui sa ei ole tundnud enne vihkamist? Kas on võimalik tunda ühtsust, kui ei ole ennem kogenud eraldatust? Kas me oskame anda nimetust tundele, kui ei ole ennem kogenud vastastunnet? Kas me mitte ei ole lihtsalt olendid, kes kogevad kõiki vastandlikke tundeid, tundeid, mille järgi me hakkame hindama maailma heaks või halvaks? Aga maailma on selline nagu ta on, olenemata sellest, kas me näeme seda hea või halvana. Kui jääme kinni halbadesse emotsioonidesse, siis näeme maailma musta ja koledana ja arvame, et selline kole see maailm ongi ja kõige hullem, et me hakkame ka ise ennast nägema koledana. Kui me aga eraldame ennast negatiivsetest halba tunnet tekitavatest emotsioonidest ja lihtsalt vaatleme ja kogeme olukorra tunnetust ilma hinnagut andmata, siis me oleme lihtsalt vaatlejad ja kogejad. Aga me võime otsustada näha olukorda ka läbi ilusate tunnete või kui mitte ilusate, siis läbi õpetliku vaatenurga ja ei samasta ennast negatiivse tundega, vaid mõtleme, et olen inimene, kes kogeb maailma läbi värviküllase tunnete spektri. See teeb elamise huvitavaks ja mitmekülgseks. 🙂 Või mis sina sellest arvad?
Tervislik ja terviklik eluviis 