Raamatust „Stress ja heliravi” Aili Paju, Riina Raudsik
“Mis juhtub kehas siis, kui ta on sunnitud taluma
mitmesuguseid pingeid?
Laborikatsetest selgus, et kui mõjutada elusat organismi mitmesuguste keemiliste, füüsikaliste või bioloogiliste ärritajatega, vastab keha alati kindlate hormonaalsete
reaktsioonidega.
Kõigepealt jõuab ohusignaal ajju. Nimelt, ärritajale vastavad ajus paiknevad närvirakkude kolooniad hüpotalamuses ja ajuripatsis (hüpofüüs) ja sealt saadetud hormonaalne signaal äratab kehas üles neerupealiste koore. Nüüd paisatakse verre steroidhormoonid (kutsutakse ka stressihormoonideks) ja need põhjustavad märkimisväärseid muutusi keha
ainevahetuses ja energeetikas. On huvitav fakt, et ükskõik
milline ärritaja organismi ka ei tabaks, vastab ta alati stereotüüpse
reaktsiooniga. Siin on eristavad kolm faasi:
- Algul aktiveerib ärritaja neerupealiste koort ja
depoodest paisatakse nn stressihormoonid (kortisool, kortikosteroon) verre. Seda
protsessi nimetatakse alarmreaktsiooniks ehk „kutseks relvadele”. Sel ajal
kiireneb südametegevus, tõuseb vererõhk, kasvab lihaspinge, vabaneb energia. - Kui ärritaja toime püsib, organiseerib keha
laialdasemat vastupanu ja välja kujuneb nn resistentsuse ehk püsiseisund.
Alarmreaksioon taandub, keha vastupanu ärritajale muutub järjest jõulisemaks.
Nii püüab organism taastada oma endist stabiilset seisundit. - Ent kui pinge püsib või kasvab, kurnatakse
hormonaalsed süsteemid välja, kujuneb välja üldine kurnatus. Tekkinud muutused rakkudes on pöördumatud ja keha tegevus hääbub.
Hans Selye järgi võib iga läbielatud situatsioon muutuda stressiallikaks, kuid ükskõik milline ärritaja kehale toimib, vastab keha algul alati stereotüüpse reaktsiooniga.
Kas on selleks nt:
- Temperatuurimuutus õhus
- Sisemine verejooks
- Üleelatav suur rõõm
- Kurbus
-reeglina on esialgne hormonaalne reaktsioon kõigil juhtudel sarnane.
Hiljem selgus, et kõikvõimalike ärritajate puhul on teisedki süsteemid valmis appi ruttama:
- Neerupealiste säsiollus (veres suureneb adrenaliini
ja noradrenaliini hulk) - Autonoomne (sümpaatiline –ärritaja korral reageerib
erutusega ja parasümpaatiline – normaalse seedimise peamine korraldaja ja
soodustab toitainete imendumist, jääb ärrituse korral pidurdunud seisundisse)
närvisüsteem, - Paljud neurotransmitterid.
Niisiis, aktiveerides mitmesuguste ärritajatega organismi, saadi jälile süsteemidele, mis
kindlustavad meie sisekeskkonna bioloogilise püsivuse. Nendeks on veri, hormonaalne
süsteem, autonoomne ja somaatiline närvisüsteem.
Tegelikkuses on nimetatud süsteeme üksteisest keeruline lahutada, nende piirjooned on tinglikud. Töötavas kehas seonduvad eri süsteemid nii otseste kui ka kaudsete sidemete kaudu omavahel tervikuks. „Kõrgemad” süsteemid (närvisüsteem) justkui juhiksid
„madalamaid” (veri), kuid samas on märgatav, et ka „madalamatel” on otsene mõju
kõrgematele süsteemidele. Võitlus oma keha sisekeskkonna püsivuse eest, mis on
elu ja tervise alus, ei kulge kunagi ühel, vaid mitmel eri tasandil.
Ometi on midagi, mis kõiki süsteeme otseselt ühendab – selleks on
keharakkude poolt toodetav energia (pideva pinge korral -väsimus).”
Tervislik ja terviklik eluviis 